On inimesi, kes ei lähe kunagi üle piiri. See lavastus ei räägi neist.
Mõnikord on inimene mõistlik olend. See lavastus räägib neist teistest.
„Üle piiri“ on füüsilise teatri lavastus kahest tegelasest, kes satuvad tühja ruumi ja avastavad peagi, et kõige keerulisemad piirid ei jookse mitte põrandal, vaid inimeste vahel. Sõnu ei kasutata. Kujutlusvõimet küll. Lavastus uurib füüsilise teatri võtmes läbi huumori ja mängu  igasuguseid piire, nii neid, mille me ise endale seame kui neid, mida meile seatakse, piiride puudumist, ületamist või lõhkumist, nii füüsilisi piire kui mõttelisi.

Viieaastane Säde on jäänud paariks tunniks üksi koju – kuniks ema ja isa teatris on. Kõlab koputus. Vanaisa! Säde rõõmustab – ta on vanaisa nii väga oodanud! Vanaisa on talle väga tähtis ja armas, neil saab koos olema hirmus tore! Ainult et – uks on lukus ja suure ähmiga ei leia ta võtit. Ja vanaisa on teiselpool ust… Siit edasi liiguvad väike vaataja ja näiteseltskond mööda ühiseid salateid – ikka kokkusaamise poole!