Iga päev läksid ema ja isa tehasesse tööle ja Bertil jäi üksi koju. Ta polnud mitte alati üksi olnud. Varem oli tal õde, kelle nimi oli Märta. Aga ühel päeval tuli Märta koolist koju ja jäi haigeks. Ta oli nädal aega haige. Ja siis ta suri. Pisarad hakkasid iseenesest voolama kui Bertil mõtles Märtale ja sellele kui üksi ta nüüd on. Just siis ta seda kuuliski. Ta kuulis oma voodi alt tasaseid tippivaid samme. Ta nägi midagi kummalist. Seal voodi all seisis keegi. “Mina olen pöialpoiss Nils Karlsson,” ütles väike poiss.

Võrukeelse lavastuse "Pagulased" tegevus toimub Lõuna-Eesti väikeses külakeses, kus askeldavad omakasupüüdlikud eurorehepapid, kes toimetavad kõiki oma tegemisi vaid raha nimel. Oodatakse pagulast Lähis-Idast, kelle eest loodetakse suuri eurotoetusi. Neile saabub külla hoopis öko- ja joogahuviline linnamees, endine õhumüüjast börsimaakler. Ta on otsustanud aja maha võtta ja maale rahu otsima tulla. Omamoodi pagulane ju temagi, kuid tema eest ei saa toetusi. Tekkinud konflikti valguses mõjub lilleõiena keset sõnnikut vaid linnamehe ja peretütre vastastikune sümpaatia.

Pojapoeg Mati (Mart Toome) sõidab ühes oma pruudiga ootamatult lapsepõlvekoju, külla vanaisale, kes ühena viimastest ikka veel jonnakalt talu peab. Mati soovib, et vanaisa kirjutaks talu tema nimele, siis saaks selle maha müüa ja linnas oma äri asutada. Isakodus haaravad Matit aga ootamatult vanad mälestused: selle kivi peal armastas ta istuda ja unistada, tolle kase otsas ronida, aida ees muinasjutte ja igasuguseid põnevaid tegelasi välja mõelda...
Ja korraga leiabki ta end unenäost, keset muinasjuttu „Saabastega kass“, kus kodukass Miisu (Katrin Kalma) on ootamatult saapad jalga tõmmanud ja vaest Matit juhendama asub.

Vana-Kreeka muistendid ja müüdid on vastu pidanud aastatuhandete pikkusele ajaproovile ja kuuluvad inimkultuuri alusmüüri. Neid lugusid tundmata ei mõistaks me paljusid maailmakultuuri suurteoseid nii kirjanduses, muusikas, teatris, kujutavas kunstis kui mujal. Midagi neis lugudes on inimesele nii omast ja aegumatut. Müüt Prometheusest on lugu vabadusest ja oma põhimõtetele kindlaksjäämisest. Tuli, mille Prometheus Zeusilt varastab ja inimestele kingib, tuletab meelde, et oma südames tuleb seda tuld hoida, et see ei kustuks.

Millised olid Vana-Kreeka jumalad? Kas ka jumalatel võib olla igav? Kas ka jumalad võivad olla kadedad? Kuidas tekkisid maa peale esimesed inimesed? Kuidas nad endale tule said? Ja miks kannavad inimesed kividega sõrmuseid?

Ühes köögikapis toimetab detektiivibüroo „Mesi ja Lusikas“, mida juhivad Härra Mesi ja Doktor Lusikas. Ühel päeval pöördub tublide detektiivide poole Proua Pärm, kes tunneb muret oma sõbra Veepudeli saatuse pärast. Koos kapis elades oli Veepudel Proua Pärmile tihti põnevalt rääkinud oma tulevikust, sellest kuidas ta plastikpudelist pandipakendina saab hiljem taaskasutusse suunatuna uue elu, ning mis võimalused talle avanevad. Plastikust saab teha näiteks jalgpallisärgi või vaiba. Ometi läheb kõik teisiti. Proua Pärm oli tunnistajaks sellele, et tema sõber visati lihtsalt prügikasti. Proua Pärm palub kuulsate detektiivide abi, et oma sõber leida.

Meil kõigil on seda. Me kõik toodame seda päevast päeva, kes rohkem, kes vähem. Teda on igal pool. Mõnel on seda palju, mõnel vähe. Mõne jaoks on ta suur probleem, mõni isegi ei märka seda. Mõne jaoks võib ta olla elu ja surma küsimus. Mõne jaoks tüütu paratamatus. Ta on elu loomulik osa. Ta võib olla eemaletõukav, ebameeldiv, ohtlik, aga ta võib olla ka huvitav, põnev, inspireeriv. Talle saab anda uue elu.

Perroon. Kolm inimest rongi ootamas. Aega on.

Sirje: Mis tööd teie teete?

Bruno: Mina jutustan. 

Mati: Ennekuulmatu! (Sirjele) Teie tööst ma saan aru. Teie õpetate lapsed targaks ja mina ehitan neile maja valmis. Aga tema ainult jutustab. Küll ma neid jutumehi juba tean. Meil oli tööl üks täpselt samasugune. Mina teen tööd ja tema seisab ainult kõrval ja jutustab. Mäm-mäm -mämm ja ongi temal tööpäev läbi. Ja sellised tahavad veel rongiga sõita!

Sirje: Jutustage midagi! Mina küll tahan kuulata!

Haarav, humoorikas ja samas liigutav lugu kodutust mehest, kes peab pargipingil üksinduses oma unistuste jõuluõhtut. Siis aga sekkub tema ellu miski, mis ähvardab kogu ta senise elu pea peale pöörata. 

"Pink" on universaalne lugu inimeseks olemisest, mis arusaadav ja loetav nii väikestele kui suurtele vaatajatele. 45 min jooksul ei lausuta laval ühtki sõna. Neid lihtsalt pole vaja. Kõik on niigi selge.

Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus, meid sülle võttis, põlvedel sõidutas, härjapilli lõi, hüpatas ja mängitas - armsad olid nad! Puhus siis isa meile lugusid kõiksugut imelikkudest ja igapäevastest juhtumustest, huntidest ja karudest, rebastest ja tarkadest lindudest, heast ja halvast vennast, isesaagivaist saagidest, iseraiuvaist kirveist, tuulest ja tormist ning tuhandest muust asjast.

 

„Elas kord Vareses sinjoore Bianchi. Ühe firma esindajana reisis ta kuus päeva nädalas mööda Itaaliat. Pühapäeval jõudis ta koju, esmaspäeva hommikul asus uuesti teele. Kord ütles sinjoore Bianchile tema väike tütar: „Isa, palun jutusta mulle igal õhtul üks jutt.“ Niimoodi siis juhtuski, et igal õhtul täpselt kell üheksa helistas sinjoore Bianchi, ükskõik kus ta ka parasjagu viibis, Varesesse ning jutustas tütrele ühe loo…“

Proov ühes vaatuses.

Kulisside taha kiigata on saanud vähesed. Meie tahame vaatajatele seda võimalust pakkuda.

On kaks näitlejat, kes teevad proovi ühe tekstiga, et minna castingule. See oleks nende elu šanss läbi lüüa, pääseda suurele lavale.

Aga see ei ole lihtne, sest hakkama tuleb saada ise. Lavastajat ei ole, kunstnikku ei ole, muusikalist kujundajat ei ole, valgustajat ei ole, inspitsienti ei ole, isegi koristajat ei ole. Ideed ka ei ole. On ainult lehekülg dialoogi, mis tuleb silmapaistvalt ette kanda. Aga millestki tuleb ju alustada.

Miks teater? Mis on teatri mõte? Mis on elu mõte? Kuidas teater toimib? Kuidas näitleja roll valmib? Kuidas ta seda teeb?